Kannel… sest ema pani selle lihtsalt muusikakooli avaldusele kirja.
Nüüdseks on sellest pillist saanud nii suur osa minu elust, et ma ei kujuta end ilma selleta ette. Kandlel on oma võlu, valu ja ilu – ja tal on lugu. Tema ajalugu ulatub üle 2000 aasta taha, mil juba vanades regilauludes räägiti kandle valmistamisest ja mängimisest.

Pikka aega unistasin hoopis dirigendiks saamisest. Gümnaasiumi lõpus mõistsin aga, et tahan õppida pärimusmuusikat – olin küll mänginud kromaatilist kannelt, ent peamiselt klassikalist ja nüüdismuusikat. Koroonaperiood lõi plaanid veidi sassi ning asusin esialgu õppima teoloogiat Tartus.
Kuid 2021. aastal jõudsin lõpuks sinna, kuhu kuulun – Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse, pärimusmuusika erialale. Ja olen leidnud oma koha.

Mängin 2018. aastal valminud kromaatilisel kandlel, mille on valmistanud Rait Pihlap – Eestis ainus meister, kes selliseid pille teeb. Sama pilli võib näha ka fotodel, kus olen koos kandlel.

Lisaks on mul 12-keelne metallvirblitega pill, valmistatud 2022. aastal Mihkel Soone poolt. See on küll noor, kuid oma kõlalt pehme, soe ja armas. Hetkel olen otsimas uut 12-keelset puuvirblitega kannelt, et leida arhailisemat kõlamaailma.

Mängin ka vana Klaverivabriku kolme duuriga rahvakannelt ning päkarauakannelt. Need on pigem lisa- ja uurimispillid – aeg ei luba kõike süvitsi õppida, ning erinevates projektides on kromaatiline kannel sageli kõige paindlikum kaaslane.

Viljandi õpingud on viinud mind kandlega ka laia ilma – Rootsi, Norrasse, Prantsusmaale ning Pärimusmuusika Festivali Paelavale ja Rohelisele lavale.
2022. aastal osalesin Eesti Ethnos, mille koosseisus esinesime ka Viljandi Folgil. Olen osalenud mitmetes Ethno laagrites – Rootsis, Eestis, Eesti Talve Ethnol – ning läbinud ka Ethno juhendajate kursuse.

Kultuuriakadeemia projektide kaudu olen saanud reisida erinevatesse ülikoolidesse, tutvustada kannelt ja Eesti pärimusmuusikat ning leida uusi tutvusi Skandinaavias, Hispaanias, Kreekas ja Prantsusmaal.

Enne Viljandi õpinguid olin aktiivne Rakvere muusikaelus – lauldes mitmes kooris (Solare noortekoor, lastekoor, RRG segakoor) ning tantsides rahvatantsurühmas Tarvanpää, kellega 2019. aastal osalesin Tantsupeol.

2022. aastal võtsin osa Vabariigi Pillimehe konkursist, samal aastal osalesin Rahvamuusika Peol, kus minu pillimäng kõlas otseülekandes ja võimendatuna esirivis. Lisaks astusime koos duo Lämmi Üüga üles Viru Folgi noortelaval, olles osa Noor Pärimusbänd projektist.

2024./2025. õppeaastal veetsin vahetusaasta Helsingis Sibeliuse Akadeemias, pärimusmuusika osakonnas. Seal täiendasin oma teadmisi Soome kantelete kohta ja õppisin mängima Soome kontsertkantelet, Karjala 5-keelset kannelt ning Saarijärvi kannelt. Omandatud oskused: mänguvõtted, häälestused, pillikäsitlus ja õpetamismetoodika – olen toonud üle ka Eesti kandle peale.

Vahetusaasta jooksul andsin ka oma debüüt-soolokontserdi pealkirjaga “Fin-Est Creations”, kus esitasin nii autoriloomingut kui ka pärimusmuusikat.

2025. aasta veebruaris osalesin taas Eesti Talve Ethno laagris Rõuges ning sama aasta suvel Rahvamuusika Peol, kandle- ja torupilli liigis. Esinesin koos Soome-Eesti kandleduoga Iki-Ilo nii Kaustineni festivalil kui ka Viljandi Folgi Rohelisel laval, ning lõpuks soetasin ka oma isikliku torupilli.

Eelseisev õppeaasta Viljandi Kultuuriakadeemias toob endaga kaasa keskendumise minu lõputööle ja -kontserdile – ühe teekonna sümboolse kulminatsiooni.