2026. aasta Märtsis ilmus Triinu debüütalbum "Lainetel loodud", mis on autori soolo album ning keskendub motiivilise improvisatisooni võludele pärimusmuusikas esitatud 12-keelsel kandlel.

Mis oli enne seda?

Viljandi õpingud on viinud Triinu kandlega ka laia ilma: Rootsi, Norrasse, Prantsusmaale ning Pärimusmuusika Festivali Paelavale ja Rohelisele lavale.
2022. aastal osales ta Eesti Ethnos, mille koosseisus esineti ka Viljandi Folgil. Lisaks oslaemised mitmetes teistes Ethno laagrites – Rootsis, Eestis, Eesti Talve Ethnos – ning end täiendanud ka Ethno juhendajate kursusel.

Kultuuriakadeemia projektide kaudu on ta saanud reisida erinevatesse ülikoolidesse, tutvustada kannelt ja Eesti pärimusmuusikat ning leida uusi tutvusi Skandinaavias ja Prantsusmaal. 

Enne Viljandi õpinguid oli ta aktiivne Rakvere muusikaelus – lauldes mitmes kooris (Solare noortekoor, lastekoor, RRG segakoor) ning tantsides rahvatantsurühmas Tarvanpää, kellega 2019. aastal osaleti ka Tantsupeol.

2022. aastal võttis ta osa Vabariigi Pillimehe konkursist, samal aastal ka Rahvamuusika Peost, kus tema pillimäng kõlas otseülekandes ja võimendatuna esirivis. Lisaks astuti koos duo Lämmi Üüga üles Viru Folgi noortelaval, olles osa Noor Pärimusbänd projektist.

2024./2025. õppeaastal veetis Triinu vahetusaasta Helsingis Sibeliuse Akadeemias, pärimusmuusika osakonnas. Seal täiendas ta teadmisi Soome kantelete kohta ja õppis mängima Soome kontsertkantelet, Karjala 5-keelset kannelt ning Saarijärvi kannelt. Omandatud oskused: mänguvõtted, häälestused, pillikäsitlus ja õpetamismetoodika – on ta toonud üle ka Eesti kandle peale. Vahetusaasta jooksul andis ta ka oma debüüt-soolokontserdi pealkirjaga “Fin-Est Creations”, kus esitasitas nii autoriloomingut kui ka soome pärimusmuusikat.

2025. aasta veebruaris osales ta taas Eesti Talve Ethno laagris Rõuges. Sama aasta suvel osales ta Rahvamuusika Peol, kandle- ja torupilli liigis ning Soome-Eesti kandleduoga Iki-Ilo nii Kaustineni festivalil kui ka Viljandi Folgi Rohelisel laval.

2026. aasta märtsis avaldas Triinu debüütalbumi "Lainetel loodud" ning mais essitles ta diplomikontserdi "Nii on inimese elu" Pärimusmuusika Aida väikeses saalis, millega sai pandud punkt viis aastat kestud ülikooli teele. Suvel aga, sai sooloalbumi materjali publikuni tuua Viljandi Folgil, olles põhiprogrammis Aida suures saalis.

Vastus on lihtne, sest tahtsin!

Viljandis õppides tuli valida lisapill ning kuna kooli torupill oli sel ajal kasutuseta, sain võimaluse seda proovida. Esimesed paar kuud sain torupilli tunde ja juba nelja kuu pärast mängisin oma esimese loo tantsumajas.

Torupill meeldib mulle sellepärast, et selle mängimisel peab täielikult kohal olema – nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kui tähelepanu hajub, ei tule pillist lihtsalt ilusat heli välja. Torupilli mängimine on mulle andnud täiesti uue kuulmise ja analüüsioskuse. Lisaks on torupillil lood iseäranis vahvad mängida!

Ajaloolises plaanis on torupill justkui kandle järeltulija (kui kõrvale jätta viled, parmupillid ja sarvepillid). Torupilli ilmumisega sai sellest järgmine armastatud peopill, ning paljud lood, mida mängiti varem kandlel – nagu labajalad, polkad ja kasatskid – liikusid ajapikku torupilli repertuaari.

Need kaks pilli on oma olemuselt üsna erinevad: torupill on meloodiapill (burdooni välja arvata), kannel aga meloodia- ja harmooniapill. Omas praktikas olen mõistnud, et arhailisema kõla leidmiseks tuleb pöörduda arhailiste pillide poole. Sellepärast on mulle südamelähedased nii puuvirblitega väikekannel kui ka jorisev torupill – just nende pillide sees peitub minu jaoks kõige põnevam pärimusmuusika maailm.

Torupillil on alati mingi „vau“-faktor. Kui pilli välja võtan ja mõned kääksud teen, lähevad rahval kõrvad kikki ja jalad tatsuma. Praegu olen täiesti iseõppija, tutvumas oma päris esimese, 2025. aasta juunis soetatud enda torupilliga.