Kandlest ja selle ajaloost

Laena mulle kannelt Vanemuine...

Kandle ajalugu arvatakse olevat sama vana, kui regilaul, sest just regilauludes räägitakse kandle tegemisest, kust saab kõliseva kandlepuu või millest teha virblid. Näiteks:

Kust me saame kandlelauad?

Vana lõvi lõualuista.

Kust me saame kandlepulgad?

Vana avi ammastesta.

Kust me saame kandlekeeled?

Neiu sirgeist juusista.

Kuusalu

...või kas ikka laenad?

Vanasti nimetati igat pilli kandleks ning kannel on jäänud kestma kõigi muusikaliste uuenduste kõrval just seetõttu, et ta on pidevalt edasi arenenud. Eesti aladel ei ole säilinud arhailisi viiekeelseid kandleid nagu Soomes, kuid arvata võib, et ka Eestis mängiti väikekannelt. Termini väikekannel, mis viitab kuue- või seitsmekeelsele kandlele, pakkus 2001. aastal välja Igor Tõnurist just selleks, et eristada vanemat pillitüüpi uuemast ja suuremast.

Kandle tunnuseks on: ühest puust õõnestatud ja kõlalauaga kaetud rombikujuline kere, millele on kinnitatud keeled. Need on ühes otsas puust või metallist virbli küljes ning teises otsas põikvirbli (pulga) küljes. Kõige parem puit kandle valmistamiseks on kuusk, sanglepp või saar.

Nagu mainitud, on kannel teinud viimase kahe tuhande aasta jooksul märkimisväärse arengu. Väikesest, kuuekeelsest pillist on tänaseks kujunenud ka 51-keelne kromaatiline kontsertkannel.

Aga miks selline muutus? Põhjus on lihtne – muusika ise on muutunud.

Kui Eesti aladele jõudsid järjest torupill, viiul ja lõõtspill, pidi ka kannel nendega sammu pidama ja uue muusikaga kohanema.

Torupilli arenguga lisandus kuuekeelsele kandlele seitsmes ehk burdoonkeel.

Viiuli ja lõõtspilli tulekuga muutusid lood ja meloodiad laiema ulatuslikumaks, mis tõi vajaduse lisada kandlele rohkem keeli. Ühtlasi hakati senise juhusliku koosmängu asemel tajuma astmelist funktsionaalharmooniat, mistõttu lisati pillile ka keeltekoorid.

20. sajandi alguseks tegi peaaegu iga külamees endale kandle just oma vajaduste järgi – seetõttu hakati neid pille nimetama külakandleteks.

Neid on säilinud eriilmelisi ja ainulaadseid, kuid neile on ühine kas kuju või mänguviis. Mõned mängisid nii, et lühemad keeled olid enda poole, teised vastupidi.

Mängutehnika oli juba uuem – kasutati libistamis- ja katmistehnikat, ning pillidele lisandusid bassikeeled, mis andsid tantsumuusikale eriti mõnusa tunnetuse.

Külakannel on säilinud tänapäevani. Seda mängitakse endiselt, tal on mahe ja tantsuline kõla ning mõnusalt rahulik mängutehnika, mis loob sellele pillile omase pehmuse ja võlu.

Külakannel, meister Alar Vuks

Foto: https://folk.ee/et/pood/tooted/kulakannel-votme-ja-pillikotiga

Iga kannel oli oma meistri nägu: erilise kõla ja kujuga. Muistse tava järgi valmistas iga mängija oma pilli ise. Laiemalt tuntud pillimeistriteks said enamasti need, kes mõistsid ka ise kannelt mängida ning kujundasid oma pille mängutehnika ja kogemuse põhjal edasi.

Külakandlest lähemalt

Külakannel on uuem, tsitritüüpi diatooniline kannel (ka “viisikannel”), mis kujunes Eestis välja mitme välismaise näppepilli – näiteks tsitri, arfineti ja isegi klaveri koosmõjul.

19. sajandi teisel poolel sai külakannel populaarsemaks kui varasem, ligi kaks tuhat aastat kasutusel olnud väikekannel. Iseloomuliku kuju omandas külakannel 19.–20. sajandi vahetusel.

Lõuna-Eestis nimetati uuemat tüüpi kannelt edasi vana nimega kannel (või murdekujuliselt kannõl),

Põhja-Eestis aga, levis uus rahvapärane nimetus simmel (ka tsimmel, simbel), mis on arvatavasti pärit piibliviitest.

Nimetused külakannel ja hilisem rahvakannel võeti kasutusele 20. sajandil, et eristada uuemaid rahvapäraseid diatoonilisi kandletüüpe, mida sajandi teiseks pooleks oli välja kujunenud juba mitmeid. (Tõnurist jt, 2008: 77)

Kandle Juss ehk Johannes Rosenstrauch oma uuema külakandlega

Foto: ETMM 9424 MO 248:1/60-3

Mis pidi ikkagi mängitakse?

Kandle ehituspõhimõte on lihtne. Erinevalt vanemast, ühe puust pillist (väikekannel), on uuema kandle kõlakast kokku liimitud õhukestest laudadest. Pill on üldiselt trapetsikujuline, kas sirge või lainelise pikiküljega. Kõlaava asub tavaliselt ülemisel kõlakaanel, harvemini pillikorpuse külgedel või põhjal.

Metallist keeled on tavaliselt 20 või rohkemgi, diatooniliselt häälestatud ja asetuvad paralleelselt ühel tasapinnal. Keeled kinnitatakse ühest otsast naelakeste külge ning pingutatakse ehk häälestatakse raust virblite abil. (Tõnurist jt, 2008: 77–82) Enamasti häälestatakse pillid F-, G- või A-duuri. (Loit, 1976: 165)

Kuna uuemaid kandleid on palju erineva kuju ja mängutehnikaga, varieerub ka nende häälestus ja helistik. Tavaliselt on sellistel pillidel peale viisikeelte ka saatepartii mängimiseks bassikeeled (vaskmähisega) või valmis saateakordid ehk koorid, mis häälestatakse I, IV ja V astme järgi (järjestus sõltub pillist). (Loit, 1976: 167)

Kandle puhul oli olulisem puhas häälestus ja hea kõla kui kindel absoluutkõrgus või helistik. Iga pill kõlas kõige paremini oma kindlas, järele proovitud helistikus. Arhiivisalvestuste järgi võib määratleda vahemiku, kuhu keskmiselt kõige rohkem pille häälestati. Kui Tallinna Klaverivabrik hakkas 1950. aastatel rahvakandleid tootma, levisid pillid peamiselt A-duuris. (Loit, 1976: 166)

Kromaatiline kannel kui uustulnuk

Kromaatiline kannel on umbes 70 aastat tagasi Väino Maala poolt arendatud kannel, mille eripäraks, nagu nimigi ütleb, on võimalus mängida kromaatiliselt. Pill arendati välja umbes 10 aasta jooksul algselt ideega luua Riiklik rahvamuusika orkester Nõukogude Eestis. Selleks oli vaja kandle sektsiooni, kuid puudus pill, millega mängida kromaatiliselt ja mitmes helistikus – enamus kandleid olid varem diatoonilised, ehk ühes helistikus. Erinevalt viiulist või lõõtspillist oli kannel jäänud ühe helistiku piiresse ja üsna kitsaks.

Kutsuti kokku riiklik komisjon, kuhu kuulusid kultuuritegelased, poliitikud ja pillimeistrid. Pilli väljatöötamine venis, sest meistritel puudus sobiv materjal ja head idee, kuidas keeli asetada nii, et see ei tekita segadust. Parima lahenduse pakkus välja Võrumaa pillimeister Väino Maala – tema mõte oli paigutada keeled eritasanditele ja risti, mis komisjoni poolt heaks kiideti. Pärast väikest katsetamisperioodi hakati pille tootma ka Tallinna Klaverivabrikus, kasutades klaveri jääke.

Kromaatilise kandle eripära võrreldes küla-, rahva- ja väikekandlega:

Suur mänguulatus – lausa 51 keelt (3,5 oktavit).
Tummine, kuid särav kõla.
Keeled asetsevad paralleelselt ja lõikuvalt.

Kuigi kõlab keeruliselt, võib leida palju paralleele klaveriga: noodid on paigutatud kolmestes ja neljastes gruppides ning valgete keelte vahele jäävad mustad keeled. Tõmbad lihtsalt seda keelt ja nooti, mida parajasti vajad. Lihtne, eks? Sugugi mitte!

Hea, särava tooni jaoks tuleb keeli tõmmata sõrmeotsaga, mitte küünega, ning ka keelte täpne katmine mängib suurt rolli. Vaeva tuleb näha ka terve pilli katmisega.

Ahjaa, pille mängitakse kolme jala peal, millest esimene, asudes lühikeste keelte all, on veidi lühem. Mängija istub pilli taha nii, et pikemad keeled jäävad enda poole. Seega on kromaatiline kannel lisaks lõikuvatele keeltele veidi ka viltu – ja nalja kui palju!

Valga orkestrijuht Väino Maala oma uudse kandlega rahvapilliorkestrite seminaril.

Foto: Fotis, EFA.254.0.30020

Tänapäeval valmistab kromaatilisi kandleid Eestis üks pillimeister – Rait Pihlap. Tema pillid on tuntud kauni kõla ja ilusa välimuse poolest.

Muusikakoolides kasutatakse sageli ka vanu Klaverivabriku pill, sest uue kandle tellimine võtab kaua aega ning pillid on kallid. Kuid kuskilt tuleb ju oma pillimängu alustada – olgu selleks kuuekeelne väikekannel või mõni nõukaaegne Klaverivabriku kannel.

Lisaks tavalisele kromaatilisele kandlele on olemas ka kromaatiline basskannel, mis näeb välja samasugune tavalise kromaatilisega, kuid sellel on jämedamad mähitud keeled ja see kõlab oktav madalamalt. Selliseid pille toodeti samuti Tallinna Klaverivabrikus, ning tänapäeval valmistab neid ka Rait Pihlap.

47-keelne kromaatiline Kalverivabriku kannel

Foto: Wikipedia

Näide pilli taga istumisest

Foto: erakogu

Rait Pihlapi poolt valmistatud pillid, alumine 2018. ning ülemine 2013. aastal.

Foto: erakogu

Päkarauakannel ehk Ahunapalu pärl

Päka- ehk pöidlarauakannel on kandletüüp, mis on levinud Räpina, Võnnu ja Järvselja kandis. See on topeltkeeltega, võimsakõlaline kannel, mida mängiti sageli saatepillina külapidudel. Sellel kandlel olid väga tugevad bassid ning viisi mängiti raudsõrmuse sarnase keeruga ehk päkarauaga, mis pandi pöidla külge. Niimoodi kirjutab Tuule Kann ajakirjas Kultuur ja Elu 2019. aasta märtsis.

Mina armusin selle pilli kõlasse juba Akadeemia 1. kursusel, kuid tol ajal tekitas ta ka parajat aukartust. Juba 3. kursuse kevadeks võtsin julguse kokku ning otsustasin selle teekonna Juhan Uppini juhendamisel ette võtta.

Pärimusmuusikute seas on päkarauakannel tuntud kui “mängimatu” või “võimatu” kannel. Celia Roose sõnul ei olnud tema akadeemia pillist kuulnud pea 20 aastat ühtegi kaunist heli, kuni Juhan Uppin otsustas pilli kätte võtta ja oma maagiat selle peal teha. Pillist kostuv hääl on midagi maagilist – tugev, segle, võimas, aga samas õrn ja tundeline.

Pilli konstruktsiooni tõttu on seda äärmiselt keeruline ka kogenud kandlemängijal mängida. Vasak käsi teeb enneolematult palju tööd: neli sõrme katab akorde, samal ajal kui pöial mängib raudsõrmusega mööda keeli libistades viisi. Paremas käes hoitakse medikat (nahast või puidust lipitsat) ning haaratakse bassikeeli ja akorde.

Tuntumad päkarauakandle mängijad ja meistrid olid Aksel Tähnas ja Elmar Luhats, kelle töid jätkas Harjumaal tema poeg Toivo Luhats ansamblist Piibarid. Toivo õpilased oskavad seda stiili praeguseni.
Aksel Tähnase mantlipärija ja üks tuntumaid kaasaegseid päkarauakandle mängijaid on Juhan Uppin. Tähnase mängustiil on väga omapärane ning kaasahaarav kuulata.

Pilt: Stina Kase, ajakiri Muusika

Foto: erakogu

Päkarauakandle ja Tähnase mängustiili analüüsimiseks tuleb süveneda pilli hingeelusse ning mõista, kuidas tekivad kõrvale kuuldavad rütmid ja viisid. Esialgne arvamus või noodikiri võib osutuda täiesti vastupidiseks tegelikule mängustiilile.

Kasutatud allikad

Tõnurist, I. 2008. Uuem kannel (kannel, simmel, tsimmel, külakannel, rahvakannel, diatooniline kannel). Eesti rahvapille. Lk 77–85.

Loit, E. 1976. Muusikainstrumendid ja orkestrid. Lk: 167. Tallinn.

Tampere, H. 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Eesti Raamat. Tallinn.

Protokollid rahvapilliorkestri kujundamiskoosolekutest 1945–1954. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Tallinn. Fond nr. MO 238 säilitusühik nr. 126.

K. Org. 2005. Kromaatilise kandle kujundamise lugu ja selle mänguõpetus Eestis. Viljandi: Viljandi Kultuuriakadeemia [Diplomitöö].

Page updated

Google Sites

Report abuse